Tog slut mitt svenskt äventyr

Ja ongi läbi.
Olen tagasi Eestis. Kodus.

Kummaline on. Ma olen seda sõna vist viimasel ajal päris palju tarvitanud, aga midagi paremat ka ei oska välja mõelda, mis olukorda ilmestaks. Kummaline on.
Esiteks on kummaline tagasi olla.
Teiseks on kummaline, et läbi sai see seiklus.
Ja kõige kummalisem on mõelda, et ma reaalselt elasingi välismaal mingi aja.

Selle aja jooksul, mil Rootsi ära olin, kirjutasin siia 35 sissekannet, see nüüd 36. Ja peaaegu tuhat korda (!) kiigati mu blogisse. Muidugi mõned inimesed mitu korda, et selle arvelt number kasvas, ja võin kihla vedada, et esikoht kuulub IP-aadressile, mis paikneb Kolgas. Kuid see "lipu-loendur" näitab, et ka mujalt on huvi tuntud. Kreekas luges Piia, kui seal käis, seda ma tean. Üks Rootsi lipp kuulub vist mulle endale. Belgia oma on vist Kadri? Suurbritannia üks lipp vähemalt läheb Liisule vist. Soome? Island?
Et nüüd lõputiitritesse (kommentaaridesse) palun panna kirja oma nimi, et teaksin, kes minu tegemisi siin piilumas käis :)

Minu Rootsi seiklus sai nüüd otsa. Eks tuleb nüüd vaadata, milline järgmine on.

Tore, et minuga olite!

Viimased tegemised, pakkimine ja Rootsi oivaline rongisüsteem

Laupäeval uimerdasin niisama, kuna pakilisemad kohustulikud tekstid olid mul loetud ja pidin ootama Liisat järgi, et kirjanduse-testi teha ühes aines koos. Õhtu poole läksime välja, vaatasime iiri poiste juurde, ütlesin head-aega neile ära, külmetasime natsa väljas ja siis, kui soojemad riided seljas, läksime uuele katsele järve äärde virmaliste jahile. Saak: paar langevat tähte, mitte ühtegi virmalist.

Pühapäeva õhtul oli meid Liisaga külla kutsutud. Minuga võttis netis ühendust üks eesti tüdruk, kes poole kohaga Umeås elab. Geograaf Tartust - võite arvata, et meil on päris paar ühist tuttavat pluss teised üllatavad kokkusattumised nagu Eestile kohane. Mari Nuga nimi. Igatahes ootas meid väga hea söök - Mari peiks itaallane Mike on suurepärane kokk - pärast mida kohv ja väike naps. Ja pärast seda - saun! Ma juba tükk aega olen unelenud saunaskäigust. Käisime väljas lumes ka - sellise vati-lumega oleks olnud patt see tegemata jätta. Ja niisama rõdul lambanahkadel istumas ja tähistaevast vaatamas. Ja õhtu lõpetasime South Parki peale naerdes.

Esmaspäev läksime 12ks kooli, kuna seal toimus St Lucia päevale pühendatud konstert. Nad pasundavad, et see on ikka üks õige ja kohe väga-väga rootsipärane asi, et ootasime mingit suurt spektaaklit. Oli jah tüdruk küünlad peas, koor kõndis tema taga ja laulis, kuid siis tulid äraleierdatud inglisekeelsed jõululalud. Džingelbell on muidugi ilus laul, aga no ma tõesti ootasin midagi muud. Pärast tegime aega raamatukogus parajaks, käisime oma viimases loengus Rootsimaal ja siis koju asju pakkima. Ja kõik asjad mahtusid ilusasti ära.
Enne äratulekut tegime Liisaga ka viimase testi ära, saime maksimumpunktid, ajee. Nüüd ainult veel kodu-esseed esitada jaanuaris.
Minu koridori pealt inimesed tulid mind kallistama, kui said teada, et lähen õhtul juba ära, ja tegid mulle ka väikseid kingitusi. Nii armas.

Ja ega äraminek ka muidugi ilma viperusteta läinud. Rongijaama jõudsime õigel ajal. 00.19 pidi rong minema. Aga tabloo näitas, et rong tühistatud, tuleb buss. OK, ootasime. Tuli hoopis turvamees, kes ütles, et jaamahoone peaks hoopis kinni olema (22.30 suletakse). Aga meid ära ei ajanud. Üks takso käis ka ukse ees, aga sõitis siis minema. Kell tiksus täis, ei bussi ega rongi. Jaamahoone on seal "mehitamata", et ühtegi hingelist ka ei olnud, kellelt küsida. Elektrooniline piletiautomaat oli katki, selle peale kleebitud telefoninumber ei vastanud. Lõpuks Florian - Flo ja Liisa tulid mind saatma - sai ikka ühe unise tüübi telefoni otsa, see vastas, et see takso oli mulle olnud mõeldud. Et viib mind järgmisesse linna, kus ma mingi 3 tundi peaksin järgmist rongi ootama ja seda, millal siis Stockholmi jõuaksin, ta öelda ei osanud. Milline professionaalsus! Selle aja sees, kui rippusin toru otsas, et ta uuriks, millal siis ikka kohale jõuab, jalutasid ukesest sisse kolm meest rongifirma logo riietel. Meie pärimise peale teatasid, et varsti tuleb rong! Ja olid hämmastunud, et mingit infot ei olnud. Peale meie oli seal veel üks seltskond transporti ootamas. Kui me siis lõpuks olime ootamas teisel pool perrooni oma algsest asukohast, nägime seal ühte meest tuiamas ja kedagi nagu otsimas. Selgus, et see oli mu taksojuht, kes oli uuesti tulnud! Aga rongijuhid - sest need need kolm tüüpi vist olid - seletasid talle ilusasti kõik rootsi keeles ära, ma seisin kõrval ja noogutasin takka, ja saatsid ta koju ära. Lõpuks tuli rong ka. Ma suutsin muidugi alguses valesse vagunisse ronida, et õigesse vagunisse kalpsates tuli ka hüvasti-jätmine uuesti teha. Siis aga järsku hakkas vedur liikuma ja ilma rongita! See oleks olnud pildistamist väärt hetk, sest meie näoilmed olid lihtsalt hindamatud :) Tegelikult oli vist asi selles, et vedur pidi rongi teise otsa minema, tegi väikse põike, vahetas rööpaid ja korras. Et mingi pooleteist tunnise hilinemisega sain lõpuks minema ja tunniajase hilinemisega olin esmaspäeval Stockholmis.

Ja nüüd istun laeval ja seilan kodu poole.

Otsa saab see jant...

Kolmapäeval saime rootsi keele eksami tulemused teada. Läks päris edukalt. Sain 96 punkti 100st. Liisa vaatluste põhjal olin top 4-s (ehk siis 4. koht) kuskil mingi üle poolesaja osaleja seas.Nüüd tuleb veel loota, et saan selle üle kanda hindelisena, sest 15 punkti jagu A-d oleks päris magus.

Neljapäeval käisime Liisaga ühel jazzkontserdil koolis, selline lühike oli. Pärast olime asjalikud raamatukogus ja lugesime. Pärastlõunal oli vahetusüliõpilastele korraldatud üritus, kus öldi nö head aega neile, kes nüüd ära lähevad. Suht mõttetu oli, ausalt öelda. Pakuti glögi ja poepiparkooke, aga muud suht miskit. Ja pärast poole oli meie juures õhtusöök lähimale ringile. Osasid nägimegi nüüd siis suht viimast korda. Vähemalt mina, kes ma sõidan esimesena minema (osad läksid Riiga nädalavahetuseks ja tulevad tagasi siis, kui ma juba läinud). Meil oli palju-palju süüa ja ma küpsetasin porgandikooki ka, et pärast oli kõigil raskusi enda liigutamisega natuke. Hiljem läksime kõrvalmaja keldrisse peole, kuid see ei kestnud kaua, kuna oli neljapäev ja politsei tuli lärmi pärast kohale. Oh well...

Reedel käidi mu tuba inspekteerimas, kuna kolin ju välja. Et ega midagi ära lõhutud pole või et kas kõik mööbel on alles. Tulemus - inspektsioon edukalt läbitud.
Õhtu poole läksime Liisaga välja. Vaatasime E-pubi ja NH-sse ja enne magamajäämist lõbustasime end Flight of the Conchords'iga.

Päris kummaline, hakkabki see kõik siin otsa saama... Eks seda oli arvata, et millalgi detsembris ärkan ja avastan, kuidas aeg on lennanud ja kui kiiresti on see ikka läinud. Ja nüüd ongi see aeg käes. Mäletan väga selgelt, kuidas tulin siia, siis sai veel pusaga väljas käia... Oktoober ja november on seal vahel kuidagi ühtne mull ja nüüd siis juba detsember. Eelmine nädal mõtlesime veel, et "kaks esmaspäeva jäänud; kaks nädalavahetust jäänud" ja nüüd - ei olegi midagi enam jäänud. Täna on viimane pidu... Nii kummaline.

Tähelepanekuid

Seekord mitte Rootsi või rootslaste kohta, vaid minu enda.

* Kui väljas on -5 kraadi, siis on soe. Kohanemine kliimaga väga edukas.

* Ilmutan talveunne-jäämise-sümptomeid. Magan vähemalt 11ni ja kella 6 ajal õhtul tahaks juba uuesti magama minna, mõnikord tukun paar tundi päeval ka. Mõjutav faktor - päevavalgus, õigemini selle ülim vähesus. Homme näiteks tõuseb päike kell 9.07 ja loojub 13.52. Ja süsteem, et lähen varem magama, et siis varem tõusta otseloomulikult ei toimi, sest kella 22ks - mis oleks sobiv aeg magama minna näiteks - on mul uni läinud ja tiksun mingi 1ni.

* Liisa ütles, et ma räägin unes. Inglise keeles. 

Ja juba ongi detsember!

Jälle nädal möödas. Kiirelt lendab see aeg siin viimaselt ajal. Juba ongi detsember käes. Uskumatu.

Eelmine pühapäev otsustasime otsida üles kohaliku kelgu-, suusa-, lumelaua ja muidu-ilusa-vaatega mäe siin samas Umeås, et paar liugu lasta. Suht oma nina usaldades hakkasime minema ja kui juba suht väsinud ja tülpinud olime, leidsime selle ka lõpuks üles. Tõstukid küll ei liikunud, kuid kondiauruga saime mäest üles ja kilekoti peal alla. Ja siis muidugi üleni lumistena ka.
Päris õhtu poole otsustasime minna virmalisi jahtima. Pidavat olema päris hea võimalus, mingid numbrid kuskil netilehel näitasid, et tõenäosus suur, kuid need ei arvestanud sellega, et pilves võib olla. Mida siis natuke ka oli. Et kahjuks me midagi eriti ei näinud, aga vahva oli küll minna läbi öise linna Nydala järve äärda, mis võrreldes eelmise käiguga sinna oli endale päris korraliku jääkaane peale kasvatanud ja muidugi lund oli hästi-hästi palju.

Esmaspäeval sõitsid eesti poisid Eesti poole ära, et elu läks mõnes mõttes tavalisse rööpasse tagasi. Mis tähendas õppimist, kuna reedel oli rootsi keele eksam. Mis võis täitsa reaalselt olla minu elu viimane eksam üldse. Aga eks näis.
Liisa kolis minu tuppa nüüd, et meil on siin selline pesa. Mahub ilusasti ära ja tore on. Vaatame õhtuti filme ja ajame niisama juttu. Interneti kaabli jagamine vist ainuke väikene küngas, mida ületada, kuid see ka suht lame.

Reedel pärast rootsi keele eksamit - mille tulemuste kohta ma midagi öelda ei oska - oli meil siin oma koridoris "international dinner", mis tähendas, et kõik koridoriliikmed, kes osalesid, tegid oma maa toitu. Meid on siin päris palju. Kuna Liisa tuba sai vabaks, siis kolisid sinna kohe sisse kaks poissi Bangladeshist. Et õhtusöögil oli meid kokku 12 ja toitu rohkem kui ära süüa jaksasime. Vietnami tüdrukud tegid kevadrulle ja vene tüdruk oma rootsi peikaga tegid ise pelmeene. Nii hea, et meil oli eesti hapukoort, mmm.... Siis olid veel mõned eksootilised road - mille alla ma paneks ka näiteks saksa pasta (mis maitses rohkem, kui klimbid, mis supi sisse käivad). Pärast oli väga raske end liigutada.
Aga seda me siiski tegime ja vedasime end Ece tuppa. Ja sealt edasi campusesse, kus alguses tahtsime minna E-pubi, kuid see pandi rahva vähesuse tõttu kinni; siis oli meil tegemist, et mitte lasta Ece'l Coronasse minna (sest see on ju nii mõttetu koht) ja lõpuks läksime ühte teise tudengipubisse nimega NH (tegelt pikem nimi, aga no seda ma ei mäleta), kus mängis bänd lausa. Mingi roki-õhtu oli seal või midagi sellist, sest DJ valikusse kuulusid näiteks lood nagu "Eye of a Tiger" ja "Du hast mich" Rammsteinilt, lisaks veel SOAD ja muud sellist, et paras pudru ja kapsad tegelikult. Aga tore oli, me viskasime tukka ja keksisime mööda saali ringi. Pärast koduteel ei puudunud ka lumeinglid.

Laupäeval, eile siis käisime kohalikus vabaõhumuuseumis jõululaadal. Kaubeldi igasugu asjadega, põhiliselt käsitöö ja toit erinevas variandis ning vormis. Hiinakaupa seal igatahes ei leidunud. Igale poole majadesse sai sisse vaadata ja lõkked olid ning hobuvanker tegi ringe. Istusime korra ka saami telgis lõkke ümber, et sooja saada. Õdus oli.
Pärast tegime Liisaga ahjukartuleid ja kana ning veetsime oma õhtu muhedalt kodus filme vaadates.

Ainult nädal veel jäänud. Ja ma juba tean, et see aeg läheb nagu lupsti, sest iga päev on mingid asjad juba programmis. Tuleb tegus nädal.

Lihtsalt uskumatult vapustav!

Kell on 2 läbi, Eestis juba 3 läbi. Öösel siis. Ärkasin ma hommikul kell 7, magama sain kuskil 2 ajal (eile oli ju reede, kõrvalmaja keldris oli pidu...). Ühesõnaga kõik see võiks nagu viidata, et ma peaksin olema väga väsinud. Ja ütlen veel, et ma ei ole laupäeval hilja üleval sellepärast, et oleks välja läinud või mingi pidu olnud. Ei.
Ma olen üleval, sest ärevus ja elevus on vist ikka veel nii visalt sees, et ei lase unne vajuda. Ah et põhjus? Põgusalt mainisin eelmise postituse lõpus ka...
Me käisime koerarakendiga sõitmas!!!

Lühidalt - see oli lihtsalt vapustav.

Aga natsa pikemalt ikka ka.
Läbi lumetormi - siin on juba mitu päeva muudkui sadanud ja sadanud, üle põlve lumi mulle juba - sõitsime linnast välja põhja poole hommikul vara-vara (olgu, kuskil pärast 8-t). Nähtavus oli halb, mõtlesime, et kui nii jätkub, siis me ei näegi midagi metsas koertega sõites. Aga kui kohale jõudsime, sadu lakkas. Olime siis meie 5kesi - mina, Liisa, Sander, Karl ja Maanus. Ja meid võttis vastu üks Rootsi perekond, kes on juba 10 aastat siberi huskysid kasvatanud, treeninud, aretanud (ainult endale, mitte müügiks kusjuures) ja võistlemas nendega käinud. Eelmine aasta võitsid Skandinaavia meistrivõistlused ära ja pereema on Rootsi rahvuskoondises ka. Ka pere väiksemad lapsed juba sõidavad - 6 aastane plikatirts sõidab 3-koera-rakendiga. Et koerad kasvavad koos lastega, siis nad on väga sõbralikud. Ja koeri on neil kokku 22 pluss 3 nädalat tagasi sündinud 4 kutsikat.
Viidi meid siis metsa. Alguses oli kuiv trenn, kus näidati, kuidas kelku pidurdada, kuidas "ankruid" paigaldada, millised käsklused on ja koguaeg korrutati, et "kelgust ei tohi mitte mingil juhul lahti lasta" ja et "ükskõik mis, aga ära oma kelku kaota" ja neid mitu korda ikka. Ausalt öelda tuli mul väike ärevuse-, tunnistan, isegi hirmupisik sisse, et kas ma ikka julgen. Siis hakati koeri nende spets-transpordi-kuurist välja tooma ja kelkude ette rakendama. Kelke oli kokku 5 - 4 meile, mille igaühe ette rakendati 3 koera, ja siis juhtkelk, mida vedas kaheksa huskyt ja juhtis pereisa. Tema kelgul me vahetustega saime kõik istuda ka. Selleks hetkeks, kuniks kõik koerad olid väljas ja rakmetes nööride küljes, oli nende häälitsemine - sest nad üldiselt ei haukunud, vaid tegid sellist kummalist häält, mis ei olnud ei päris niutsumine ega ulgumine - nii vali, et eriti üksteist kuulda ei olnud. Nad tahtsid niiiii väga juba jooksma minna. Seda oli nii kuulda kui näha. Nad nimelt kargasid oma koha peal ja kaapisid juba maad (ainult need ankrud ja turvaköied hoidsid neid tagasi, et nad kogu täiega minema ei liduks).
Niisiis väike ärevus oli sees, kõhus tiba keeras, kuid astusin kelgule, võtsin ankrud välja ja... Uskumatult sujuv sõit algas! Olin oodanud rapsimist ja rahmeldamist, jõnksatusi ja tõuklemist, aga ei midagi. Hirm kadus kohe ja asendus eufooriaga. Ma seisan koerakelgu taga ja mind veavad 3 uskumatult ilusat koera ja ümberringi on vapustavalt kaunis loodus! See oli nagu muinasjutt.
Lund oli tohutult palju. Minul kuskil peaaegu puusadeni. Sõitsime mööda sissesõidetud rada üksteise järel rivis, kord pidurdades, et üksteisele mitte otsa sõita, kord kelku tagant lükates niimoodi koeri aidates, kuna lumi oli täielik puuder ja nii pehme, et koertel kohati päris raske selles joosta. "Rakendisõit on koostöö koerte ja juhi vahel, mitte kui takso, kus koerad kogu töö ära teevad." (Skandinaavia meistri sõnad).
Kuskil pärast tunniajast sõitu - mis tundus max 15 minutit - tegime pausi jõe ääres, kus oli väike maja laua ja pinkidega ning kinnitasime keha ja ajasime juttu. Saime huskyde kohta palju teada. Näiteks, et 30% huskydel on sinised silmad, 30% pruunid ja kuskil 30% kirjud, mis tähendab, et üks silm sinine, teine pruun. On ka selliseid, kellel üks silm mõlemat värvi pooleks. Ja et suvel nad puhkavad. Ja et 15km võivad läbida tunniga.
Kui enne tundus, et koerad olid natsa väsinud, siis tagasi kelkude juurde minnes ei olnud sellest haisugi, ainult eriti agarad koerad, kes tahtsid ainult joosta, joosta ja joosta. Metsas olev vaikus mattus koerte häälekasse nõudmisesse, et neil ainult lastaks kelke vedada. Nüüd oli minu kord istuda juhtkelgus. Istuda seal, vaadata, kuidas kaheksa koera ees jooksevad, päike rõõsakalt lumiseid puulatvu paitamas, lumme mattunud loodus ja ainuke hääl, mida kuulda oli, oli saani sahin lumes ja koerte jõuline hingamine... Raske kirjeldada, kui hea see oli.
Meie 15km ring sai kuidagi ootamatult kiiresti otsa, sest nagu mainisin, ajataju ja kauguste mõõtmise võime seal metsas kadusid. Olime tagasi alguses, koerad said süüa-juua, "pakiti" tagasi autosse (millele nad üldse vastu ei punninud, vaid pigem kaasa aitasid) ning tagasi tsivilisatsiooni.
Viimase kirsina tordil näidati meile ka neid nelja kutsikat, mille peale - vabandan, aga no lihtsalt käesolev olukord nõuab - nummimeeter põhja läks. Nad olid lihtsalt nii armsad. Sellised väikesed karvapallid, kellest kasvavad tugevad koerad, kes ainult jookseks, jookseks, jookseks ja muidugi mängiks.

Sain küll päris pika postitusega nüüd hakkama, kuid tegelikult seda kogemust ei olegi vist võimalik sõnadesse panna ja kirjeldada. Tuleb ise ära proovida. Ja mina soovitan kogu südamest.
(ja vaadake pilte!)

Kollid, pitsa ja paratsetamool

Ega ei saanudki punkti veel panna. Laupäeval nimelt vedasid tüdrukud mind siiski linna, kuigi ma puiklesin alguses visalt vastu. Lõpuks mu vastupanu rauges ja leidsin ennast Rexist. Ja viimast korda ka.

Pühapäev oli puhkamiseks.

Esmaspäeval oli meil seminar. Minu esimene siin Rootsis. Oli vaja mingid tekstid läbi lugeda ja küsimused olid ka ette antud. Pean ütlema, et mul ei ole veel minu kõrgharidusteel nii lihtsat seminari olnud. No tõesti. Mis paneb mind küll mõtlema Rootsi haridussüsteemi peale... Üks veel tulemas kahe nädala pärast. Ei pabista.
Õhtul oli meil jälle "swedish dinner", seekord Floriani juures. Kuna eelmisest korrast oli asju üle jäänud, siis kasutasime need nüüd ära. Jälle pitsa :) Pärast ajasime juttu ning mina ja Otto mängisime malet.

Liisale tulid uued külalised - seekord 3 poissi. Sander, Karl ja Maanus. Kõik ka endised vhk-lased, käisid minust klass allpool. Tulid autoga, jäävad nädalaks.
Teisipäeval läksime nendega linna avastama. Kondasime paar tundi ringi, tegime väikesele linnakeskusele ringi peale, kiikasime paari poodi ka, käisime jõe ääres ja vaatasime valgusinstallatsioone, mis preagu pimedal ajal üles pandud (no nii pimedal ajal peab lihtsalt valgusega mängima, eriti siin). Pärast mängisime minu toas mitu tundi lauamängu, mis seisnes kollide kolkimises ja monstrite materdamises. Nimi oli vist Munchkin. Ja ajee - mina võitsin esimese mängu! Algaja õnn...

Kolmapäeval rootsi keel, kuhu oma nigela ajaarvestamise tõttu esimest korda hiljaks jäin. Pärast oli meil plaan minna Scharinskasse pitsa buffee'sse, kuid saime teada (õnneks veel kodus olles), et seal oli väikest sorti tulekahju olnud ja köök rivist väljas, et no pizza. Aga ei saanud ju asja niisama maha kanda. Nälg hakkas juba silmanägemist võtma, kui saime teada, et campuses üks tudengibaar pakub ka kolmapäeviti pitsa buffee'd. Seadsime sammud siis sinna. Kuid lõppkokkuvõttes tunnistasime mõlemad Liisaga, et Scharinska on ikka üle prahi ja sinna tudengibaari enam ei lähe ka. Vähemalt sööma mitte.

Ja mingisugusel imetabasel ja müstilisel kombel olen ma jälle haige. Oh seda rõõmu. Palavik nimelt. Muud nagu ei kurdagi, pea ka natsa valutab ja vahest peab nuuskama, kuid muud nagu häda ei olegi. Täna olen põhiliselt tegelenud magamisega, kooli (sinna ühte loengusse siis) ka ei läinud. Ja krõbistan paratsetamooli.

Aga ma pean terveks saama! Sest laupäeval läheme koerarakendiga sõitma!